30.10 +

31.10: Seisuslik Venemaa

Seisused on ühiskonnad moodustavad suured grupid; omadused:

• igal seisusel erilised õigused ja sotsiaalsed tunnused; enamasti seadustes määratletud
• seisuslikud õigused pärandatavad
• seisuste esindajad ühinenud vastavatesse organisatsioonidesse
• sisene ühine mentaliteet
• eriline atribuutika (riietus, soengud jms)

Seisust ei saanud muuta sissetuleku järgi, varandus muutub oluliseks klassiühiskonnas. 4 momenti:

1. 1649 aastal võeti vastu mingi seadustik, mis Vene seisusliku korra algpunkt; seal fikseeritud seisuste õigused.
2. Peeter I reformide ajal tekkis aadli seisus, mille aluseks teenistusastmete (rangide) tabel. Peetrile oluline, et aadel teeniks riiki.
3. Seisuslik kord jõudis juriidilises mõttes täiuslikkuseni Katariina II ajal 1785, tsarinna reformid olid kantud Peeter I läänestusmeelsusest.
4. Seisuste kodifitseerimine jõudis 1832 lõpule; 4 seisust: aadel, vaimulikud, linlased, talupojad.

Eelnev on aluseks Vene riigiaparaadi toimimisele. Vene seisused olid läänelikud, kuid kiirendatult sisse viidud; eksisteeris ajaline nihe - mahajäämus. Ühelgi seisusel polnud organit riigivalitsemises osalemiseks, see tekib alles 20. sajandi alguses.

Seisuste stratifikatsioon: seisuste sees oli erinevaid varanduslikke kihte. Samuti polnud seisused täiesti kinnised vaid esines teatud liikumisi.

Aadel. Kujunemisel tähtis roll seadustel. 1714 sai aadel endale pärusvaldused. 1719 talupojad ukaasiga mõisate külge seotud, laiendati mõisnike õigusi. 1762 aadel vabastati kohustuslikust riigiteenistusest. 1766 aadli õigus moodustada maakonna tasandi lkorporatiivseid organisatsioone. 1785 "armukiri aadlile": võidi organiseeruda kubermangu tasandil. Baltikumis oli Balti erikord, kus kohalikel baltisakstel Root-aegsed õigused. Aadel jagunes:

1. tituleeritud ehk tiitliaadel: tõusnud seisusesse tiitli annetamisega;
2. vana-aadel;
3. need, kellele valitseja oli aadlitiitli annetanud
4. tiitlel sõjaväeteenistuse eest: kogu ohvitserkond oli aadel - pidi olema;
5. tsiviilteenistuse eest saadud tiitel;
6. välismaalased, kes tulnud üle Vene riigi teenistusse.

Kehtis kuni 1917. Isikuaadel oli vabastatud maksudest, nekrutikohustusest, füüsilisest karistusest, ei tohtinud omada pärisorje (?).

Toodi välja aadli varanduslik kihistus alam alam-, kesk- ja ülemkihi näol. Esimese alluvuses kuni 20 meeshinge, teisel 21-100 ja kolmandal üle 100.

Vaimulikkond. Jagunes Mustvaimulikkonnaks ehk munkadeks ja valgevaimulikkonnaks. Esimeste käes oli juhtroll kirikus ning nende seisus polnud päritav, teised olid kogudustevaimulikud. Viimane vabanes järk-järgult maksudest ja ihunuhtlusest. Vaimulikkond oli haritud seisus.

Linnaseisus. Hakkas kujunema Peeter I ajal,sellesse kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnakodanikud. "Aadli armukirjaga" said kauplemise ainuõiguse. See seisus hakkas ka kõige varem murenema, põhjus: neilt võeti ainukauplemise õigus.

Kaupmeeskond kihistus vastavalt varandusele. 1788 seadus, millega tekitati teenekate "nimekate kodanike" tiitel, hiljem asendati aukodaniku omaga.

Käsitöölised koondatud tsunftidesse.

Talupoegkond. Jagunes kuuluvuse järgi neljaks:

1. riigitalupojad
2. pärustalupojad, kuulusid mõisnikele
3. ?
4. kirikute ja kloostrite talupojad
5. posessioonitalupojad, kuulusid manufaktuuridele.

1866 vabastati talupojad pärisorjusest, mis muutis seisuse ühtsemaks. Seisuse ühtne atribuutika ja mentaliteet ning kogukonna tüüp oli välja kujunenud juba 17. sajandil, pärast mida pärisorjus järjest süvenes. Viimane seisund fikseeriti 1832.

Pärisorjuse kaotamisega kogukondlik elamine ei kadunud, küll aga ühtlustub talupoegade seisus. (Priviligeeritute ülesanne riiki teenida, privileegitute ülesanne makse tasuda)

Seisused kogu ühiskonda ei katnud ning oli veel igasugu vahepealseid, kelle moodustasid "sõjaväe seisuse" omad ehk erru läinud soldatid koos peredega, sest 25-aastane sõjaväeteenistus vabastas pärisorjusest, aga ka haavata saamine.

Oli veel nn mulaste kategooria, kuhu kuulusid riigi teenistuses võõramaalased ning alates aastast 18.. ka juudid. Kui esimesi lihtsalt polnud mõtet integreerida, siis teiste puhul oli tegemist vastava rahvuse vastaste seadsutega. Mida enm Venemaa laienes lõunasse, seda enam muulaste kategooriaid tekkis. 19. sajandi lõpuks oli neid 13 ning mõiste ise omandas negatiivse tähendus igasuguste riigikukutustegevuste tõttu.

06.11 +

07.11

pole kuskilt võtta...

13.11: Keisrid

Paul I

Kaebepostkast. Hüplik välispoliitika. Pööras oma ema, Katariina II, reformid tagasi. Oli Läänest tulnu vastu, tugevdas tsensuuri, keelas minna välismaale õppima.

Ta arvas, et Napoleoniga saab asju ajada, sest ühiseks vaenlaseks oli Inglismaa, kes Maltal surkis (Paul tahtis ise Maltal surkida).

Pauli aeg vastureformide aeg ning ta mõrva eriti "pahaks ei pandud".

Aleksander I

Valitsemine seotud suurte lootustega, oli haritud ja sõnapidaja. Tahtis Napoleonile kätte maksta ja ennetavalt rünnata, aga ei õnnestunud. Intiimkomitee.

Valitsemisaja teisel poolel kaldus ta müstitsismi, mille poole viis teda naisterahvas nimega Jelena Grüdener, kellel oli mingi populaarne raamat kirjutatud vastaval teemal. Naine oli taga Viini kongressil kaasas ja andis "nõu". Müstitsismi kaldumisele aitas kaasa Aleksandri tüdimus: rääkis võimust loobumisest ja andis seda muud moodi mõista.

Valitsemisaeg jagunebki kaheks:

1. reformide aeg
2. tagurlik aeg

Teisel perioodil oli keisri parem käsi Araksejev, kelle abil keiser oma plaane ellu viis (näiteks mingid sõjaväeasundused).

Nikolai I

Valitsemisaja juhatas sisse dekabristide mäss, mistõttu uus keiser valitses nii, et midagi sellist enam ei korduks. Ta vahetas välja kogu kaardiväe ohvitserkonna, et kaardiväelt poliitiline mõjuvõim ära võtta - õnnestuski.

Välispoliitika võetud kokku mõistesse Euroopa sandarm: toetas igasuguste mässude mahasurumisi Euroopas.

Isiklikus plaanis oli tegemist vapra ja korralku mehega ning hea isaga - probleemituimaga tsaaridest.

Riigikorraldusega ei liikunud ei edasi ega tagasi. Tegi riigitalupoegade reformi 40ndatel, lõi ja andis välja Vene impeeriumi täieliku seaduste kogu, see on suurepärane allikas ajaloo uurimiseks.

Aleksander II

Oli haritud ja reisitatud mõttega, et tast saab valitseja.

Aleksander oli noorest peale veendunud, et reforme on vaja, Krimmi sõda vaid rõhutas seda. Tema aega nimetatud Aleksander II reformide ajastuks:

• 1861 pärisorjuse kaotamine;
• üldine sõjaväekohustusele;
• haridusreform;
• aadli eesõiguste kaotamine, võisida aga hakata äri ajama, mida mõned baltisaksad kohe tegid.

Samal perioodil suurem loominguvabadus kirjanduses ja kunstis; tekkis arvamuste paljusus, välisteadlasi tuli sisse jms.

Reformid lõppesid 1874, millele järgnes seisak, põhjused isiklikud: Aleksandri elu oli hädaohus pidevalt - atendaadi katsed. Hakkas arvama, et ühiskonda tuleb suukorvistada hoopis.

Oli mitmenaisepidaja, kuna võõrandus esimesest.

14.11: Isevalitsuse reformid ja vastureformid

Isevalitsus üldiselt konservatiivne, kuid reformid osutuvad möödapääsmatuks aeg ajalt. Iseloomulikult järgnevad reformidele mõne aja pärast vastureformid. Määrav oli valitseja haridus, reformidele iseloomulik pealesurutus ja lõppeesmärkide saavutamata jäämine. Kui isevalitseja oli reformide eesotsas, toimisid muutused kiiremini ja otsustavamalt. Harituma valitseja puhul sügavamad reformid.

Igasugune ümberkorraldus kohtas ühiskonnas vastasseisu, Venemaal peamised vastased aadel ja talupojad.

Alati ei püütud võimu tugevdada, vaid olukorda parandada. Reformide läbiviimisel pidi keiser arvestama teatud grupeeringutega (nt kaardivägi).

Peeter I pani riigile tugeva vundamendi; järgnevalt Katariina II-ni oli seisakuaeg. Ühiskond pidi reformid omaks võtma ja nende järgi toimima. Peetri-järgsed valitsejad polnud muutustest huvitatud.

Katariina teine korraldab elu ümber kubermangude tasandil - see talle tähtsam, kui riigi tasand. Arvas, et äärealad tuleb unifitseerida ülejäänud riigiga - venestas ja kärpis kohalike omavalitsuste õigusi. Katariina püüdis seadusandlust korrastada, edu selles valdkonnas aga ei saavutanud.

Paul I oli oma ema tuline vastane, ja tühistas ta reformid. Teama aeg vastureformi aeg.

Seminar: 20.11 või 21.11

27.11: reformaatorid-konservaatorid, paljurahvuseline impeerium

28.11: rahvastik; riigi keskuse ja äärealade suhted; baltisaksad impeeriumi teenistuses

04.12 +

05.12 +

11.12: sõjaväekohustus

1. Nekrutikohustuse kehtestas Peeter I;
2. Üldine sõjavekohustus 1874, mil tegev-, reserv- ja ...-teenistus;
3. Maakaitsekohustus, mis oli ajutise iseloomuga.

Esimesega sai riik enda teenistusse tohutu massi. Peeter I arvas, et sõjavägi võiks vaid venelastest koosneda. Hingeloendused teenisid esmajärgus sõjaväe huve, seejärel olid pearahamaksu kehtestamiseks.

Nõuded teenistujatele:

• vanus 17-20 kuni 35
• pikkus alates 160cm
• tervislik seisund puueteta

Nõuded võisid muutuda: 1812 võeti alates 142cm-st ja 15. eluaastast ning ülempiirangut suurendati samuti.

Baltikumis olid reeglid veidi teistsugused: soodustustega, nekruteid hakati võtma alates 1797. aastast, sai end vabaks osta (mõnesdes valdades vabaksostu kassad). Balti kubermangudes mindi liisutõmmamisele varem üle (Liivimaal 1820, Vene kroonutalupoegadel alles 1854).

Kuni 1793. aastani eluaegne teenimine sõjaväes, alates sellest 25-aastane. sõjaväeteenistust peeti hullemaks kui pagendust Siberis.

1806, 1812 ja Krimmi sõja ajal maakaitsevägede loomised. Esimesel korral maakaitse sama suur kui regulaararmee, pärast laialisaatmist jäeti nekruteiks miilitsad (?).

20% rahvastikust sõjaväekohustust ei täitnud. Vabastati perekondlikel põhjustike; mida kõrgem haridus, seda vähem pidi teenima. veel midagi - käekiri keeruline

12.12 +

18.12: Teadus; läänlased ja slavofiilid; õigeusu kirik

Teadus

Jälle oluline osa Peeter I-l, kes püüdis ühiskonnas teaduslikke teadmisis süvendada. Talle eeskujuks Leibnitz, kelle õpetuse järgi tuli teadus süsteemselt paika panna. Selle tipuks sai Peterburi Teaduste Akadeemia, mille liikmeteks kuni 18. sajanid II pooleni välismaalased.

Moskava ülikool 1. Venemaal.

TÜ oli saksakeelne ning sidemed läänega tihemad kui Moskval. TÜ professorite panus Vene teadusesse tähelepanuväärne.

1765. aastal esimene teaduslik selts. Rahvaharidusministeerium sai lüliks PTA ja ülikoolide vahel. Riik peamine teaduse rahastaja, see võimaldas teadust kontrollida. Teadus üldiselt alafinantseeritud, va juhud, kus sõjaväe jaoks midagi tehti. Erarahad alles 19. sajandi lõpus. Teaduste Akadeemia süsteem võeti Nõukogude Venemaasse sisse.

Läänlased ja slavofiilid

Aleksander I ajal küsimus, kuidas Venemaa arenema peaks: lääne eeskujul või omamoodi. Keiser võttis ise diskusssioonist osa, sellega setud ajakirjad "Moskva telegraaf" ja "Teleskoop"(?).

Teema kerkib pärast rahulikumat aega uuesti Aleksander III ajal, mil esiplaanile slavofiilid.

Pjotr Tšaadajev: läänlane, kelle artiklist arutelu üldse tekkis 1836. Aleksei Homjanov: slavofiil.